Mõistuse tasandik

Kui midagi teha tuleb teha seda motivatsiooni ja kirega. Tundub, et praegu on mul ainult motivatsiooni lugeda raamat raamatu järel. Kuid varsti see lõbu muudab mind ning siis ma enam ei teegi eriti muud kui loen päevast päeva raamatuid, ega suhtle inimestega enda ümber. Nagu ma seda praegugi teeks...

Lihtsalt osad inimesed on sellised kellega ei tahakski suhelda, kogu aeg kui üritad midagi öelda leiab midagi millega uuesti rünnata ning panna sõnu minu suhu. Leian, et parem on end kaevata raamatusse ning elada selle seiklustele kaasa kui jälgida, mis ümber toimub. Kuid alati ei ole raamatut kuhu pugeda, siis tuleb see rahvamass lihtsalt välja kannatada ja oma emotsioonid kuskil mujal välja elada...

Välja elada, seda kirjutades märkan, et seda eriti ei juhtu, kuhu need emotsioonid siis kaovad nii kiirelt. Mul pole õrna aimugi. Üks hetk nad on ja teisel neid nagu polekski olnud seal. Kuid kunagi nad peavad end näitama...

----------------

Tõesti arvad, et see on huvitav siin...

EI, ma lihtsalt kirjutan välja oma mõtteid...

Miks peaks kedagi huvitama, mida siin kirjutad...

Ega ma ei kirjutagi kellelegi peale iseenda, sest kedagi teist pole...

Isegi kui sa ütled seda sa kõhkled... Miks...

Ei tea... mõtted koonduvad kuhugi kaugele...

Kuhu kaugele...

Kaugemal kui mõistuse piirid... seal kus algavad kuristikud kuhu kukkudes on välja saamine raske...

Sa oled seal korra käinud juba või...

Kahjuks küll...

Esimene oli suhteliselt madal...

Teine oli pikk, aga see juures pehme maandumisega...

Kolmas oli raske kukkumine... Selleks kulus ainult üks vale liigutus ja juba olidki läinud...

Sealt üles saamine oli raske... kuid üles ma jõudsin...

Neljas seejuures oli nägu küngas võrreldes teistega... lauge laskumisega... vabakäigul rahuliult tagasi mõistuse tasandikule...

Õpetasid need sulle a midagi...

Jah... tuleb olla ettevaatlik kui lahkuda mõistuse tasandikult...

---------------